Paekivi on Eesti rahvuskivi

Paekivi on Eesti rahvuskivi alates 4. maist 1992.

4. mai on paepäev.

Eesti Paeliit ühendab Eesti rahvuskivi – paekivi – väärtustavaid isikuid. Paeliidu südameasjaks on kõik paekivi uurimise, tutvustamise, tootmise ja kasutamisega seonduv.

img_2063

Paevana paetervitus paepäeval

Paevana tervitus Paepäeval
4. mail 2020

Tänase Paepäeva puhul
ilmtingimata, igal juhul:

Laskem kividel kõneleda,
paestel pankadel pajatada,
et koos tunneksime ära
paesse peidet salapära.

Küllap on meeles
selges eesti keeles:
Palju kultuuri on kivis
pikkade ajastute rivis.
Palju kivi – kultuuris,
ajaloosündmusis suuris.

Kivis peidus on aegadetagune elu
ja juurdleva vaimsuse mõtiskelu;
kivi peidab inimelu võlu ja valu,
hingetuid ka kivimeister ei talu.

Kivisse kantuna olevik põlistub,
üleisikuline inimeses õilistub.
Kivis on paljude põlvkondade vaev,
allaheidetute põlgus ja raev;
rahva elupõline maa-ootus
ja kustumatu priiuse lootus.

Vaadates kivile kestvamalt silma,
tajume tagamaid, igavikulist ilma;
püsiväärtused saavad puhtama värvi,
ootused ja lootused ei riku närvi.

Püsigu sihid meis selged, suured,
seisku sügaval kodumullas juured!
Jätkuks julgust ikka enesest anda,
südames vaikivalt vastutust kanda.

Mahekultuursete tervitustega
paevana Rein Einasto

Kallid kivisõbrad, armsad paeliitlased!
Laskem kividel kõnelda,
paestel pankadel pajatada,
aegadel hääletult heliseda!
Et tunneksime ärapaesse peidet salapära.

Pidagem Paepäeva
Kokku tulles
ka eemal olles.
Vahetagem paepilte,
Mõtisklegem mõnusalt,
Mahekultuurselt.

paevana Rein Maiega

Paevana jõulutervitus

Paevana jõulutervitus

Foto: Tõnis Saadre

Rahvusmaastikel, mandril ja saartel
paeste pankrannikute puhtad põhjaveed,
nagu elavad hinged rajavad teed
kihtide vahelt läbi armastuse ja hoole
päikesevalguse, avaruse poole…
Purikates peegelduv vabanemise võlu,
Põhjala karge Looduse uinuv vaikus,
puhkeva kevade hellitav paitus,
kivise ajaraamatu igavikuline ilu
„tõejärgse reaalsuse” nurki silub.

Kallist Jõulurahu,
loomisrõõmsat Uut Aastat

Soovib paevana Rein
detsember 2018

Paepäev 4. mai 2018

Eesti Paeliidu näitus „Paekivi – rahvuskivist rahva kiviks“ ja
tekstiilikunstnik Ehalill Halliste näitus „Pae peal“
Paide Muusika- ja Teatrimajas 04.05.2018-30.06.2018
Näitus avatakse Paepäeval 4. mail kell 14.00

Paekivi - rahvuskivist rahva kiviks Eesti Paeliit soovib seoses EV 100 tähistamisega tuua paekivi rahvale lähemale paenäidiste, paekivi kasutusloo ning uudse loomingulise lähenemise kaudu.

– Paekivi looduses ja ehitistes – I korruse fuajee. Väljapanek geoloog Helle Perensi
kivimpaladest ja toetavatest infotahvlitest

– Lasnamäe ehituslubjakivi – II korruse kammersaali esine ruum. Geoloog Rein Einasto kollektsioon Lasnamäe ehituslubjakivi murdmiskihtidest, kui enimkasutatud ehituspaeliigist, lihvitud kivimpalade näol ning Helle Perensi fotolõuendid selle kivimi kasutamisnäidetest ehituses

– Paekivi loomingus – II korruse jalutusruum. Ehtekunstnik Raili Vinni ja Signe Taremaa paeehted, Margus Rebase graveeritud paeveerised ning Helle Perensi ja Beata Vessarti ühisloomingus valminud kollektsioon “Paekivi ilu hoieldes”, mis koosneb paemustritega lõuenditest ja tekstiilitoodetest. Oma katsetusi paekivil esitleb Triin Yerlikaya Porkuni paemuuseumist. Paeleidude ilu tutvustab ka Paeroosi talu peremees Ain Aasa Lääne-Virumaalt.

Tekstiilikunstnik Ehalill Halliste gobeläänide sari “Pae peal”
(15 vaipa a 150×150 cm) – II korrruse jalutusruum

Kunstnik on võtnud oma gobeläänide aluseks läbi aegade Põhja-Eesti meelisehitusmaterjali ning kandnud paekivimustrid gobeläänidesse, sest Eesti paekivi on üllatavalt mitmekesine, nii struktuurilt kui ka koloriidilt.

Mis saab paest – kivist, kui see kanda üle tekstiili?

Näituse avapäeval on lastel võimalus maalida paeveeristele
5. ja 6. mail koolilastele paeteemalised töötoad Ain Aasa juhtimisel

Näituse korraldavad Eesti Paeliit, tekstiilikunstnik Ehalill Halliste ja Paide Muusika- ja Teatrimaja.

Näitus on avatud kuni 30.juunini.

Paekäik Pae parki 28. juunil

sild

Paekäik Pae parki toimub kolmapäeval 28. juunil kell 16-17. Juhendajaks on Lasnamäe linnaosa valitsuse arhitekt Leili Müür.

Kohale saab kerge vaevaga bussiga nr 67 või 68, sõites KUMU peatuseni. Autoga tulijatel soovitame parkida ülemisse KUMU parklasse. Koguneme Lasnamäe linnaosa valitsuse juures ja sealt liigume edasi Pae parki.

Osavõtt on tasuta ja avatud kõigile huvilistele.

Link pildialbumile paekäigust.

Täna on paekivi Eesti rahvuskiviks tunnistamise juubel

Eesti Paeliit soovib õnne kõigile eestimaalastele:

Täna on PAEKIVI EESTI RAHVUSKIVIKS TUNNISTAMISE JUUBEL.

25 aastat tagasi, 1992. a. nimetas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel Eesti Looduskaitse Seltsi ja Eesti Geoloogia Seltsi ettepanekul rahvussümboli rahvuskivi – eesti paekivi. Sellest ajast on  4. mai Paepäev.

Saaremaa ja Põhja-Eesti pankrannik, millest tuntuim Toompea nõlv on saanud meie  maad tutvustavaks sümboliks. Paasi on murtud sajandeid. Lubjapõletamise kunsti omandades rajati  aastasadu vastu pidanud müüre. Kuid paas pole meie jaoks lihtsalt hall ehituskivi.

Paas on meie aluspõhi, eestlase olemise ja püsimise sümbol.

Paesed on meie esiisade kätega ehitatud paljud Eestimaa kirikud ja mõisad, nii nagu meie vanaisade enestegi kodutalude hooned. Paesse on raiutud maailmakultuuri varamusse kuuluvaid kunstiteoseid.

Paas on Eestimaa rahvuslik rikkus, mida me varasemail aegadel oleme müünud Peterburi, Soome, Rootsi ja kaugemalegi.

Eesti paelasundid on kivististe rikkuse poolest unikaalsed kogu Euroopas ja on seepärast olnud teadusliku uurimise objektiks ligi kakssada aastat.

Me oleme paasi raisanud ka mõttetult ja sihipäratult, seetõttu vajab see kivi mitte ainult kaitset, vaid ka taasväärtustamist. Tammsaare on öelnud: „sinililled ei valeta, aga päristõde on kivides”. Kui rukkilill on meie leivavilja ja suitsupääsuke maakodu sümbol, siis paekivi rahvuskivina kannab meie iidset püsivust Läänemere kargetel randadel.  

 

Eesti Paeliit asutati, 23. aprillil 1992. a Kuressaare II paekonverentsil. Paeliidu põhieesmärk on pae kasutamise ja paekultuuri  väärtustamine.   

Paeliidu liikmeskonna ekspertteadmised on abiks vanade paeehitiste renoveerimisel, uute paeehitiste kavandamisel ja ehitamisel (nt. kunstimuuseum KUMU) ning paest  loodusmälestiste kaitse alla võtmisel.

Paeliidu koduleht asub aadressil https://paeliit.wordpress.com

PAEKIVI, MEIE RAHVUSKIVI JUUBEL

Rein Raudsep
MTÜ Eesti Paeliit

Pae tähtsust arvestades tunnistas 4. mail 1992. aastal tolleaegne Eesti Vabariigi Ülemnõukogu erialaste mittetulundusühingute ettepanekul pae Eesti rahvuskiviks. Toona kirjutas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel alla sellekohasele otsusele, mille sõnastus oli järgmine:

Võttes aluseks seniseid edukaid kogemusi rahvuslille (rukkilill) ja rahvuslinnu (suitsupääsuke) kasutamisel rahvussümboolikas, peab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium otstarbekaks kasutusele võtta rahvuskivina eesti paekivi. Soovitame riiklikel ja ühiskondlikel organitel laialdaselt propageerida kõigi nimetatud loodusobjektide kasutamist Eesti rahvussümboolikas ja loodushoiu-alases kasvatustöös.

Seega on peatselt saabumas tähtis juubel – 25 aastat pae Eesti rahvuskiviks tunnistamisest.

Mis on paas ehk paekivi ja miks ta eestlaste elus nii tähtis on?

Põhja- ja Kesk-Eesti inimesed tunnevad hästi meie aluspõhjas olevat paasi ehk paekivi (lubjakivi, dolokivi ning mergel).

Pae kasutamist on palju uuritud ja sellest on ka palju uurimuste aruandeid kirjutatud. Looduses tõestavad pae ammuaegset kasutamist vanad kivimurrud Põhja- ja Kesk-Eestis.

Ajalooliselt on eestlased alati osanud paasi kasutada ilma loodusega pahuksisse minemata. Vastumeelt oli vaid see, kui paasi tuli murda, vedada ja sellest hooneid ehitada võõralt maalt tulnud sundijate piitsa all.

Uued hädad tulid siis, kui järjekordsed kutsumata külalised koos omamaiste käsuandjatega alustasid Eesti jaoks sobimatult suurte paekarjääride rajamist, kust saadud kivi enamasti killustikuks purustati. Sellesse veskisse läks nii hall Lasnamäe paas kui ka ilus helevalge Vasalemma „marmor“. Suured karjäärid tekitasid ümbruskonna inimestele mitu häda: kivi võtmisel tekitatud müra ja tolm, samuti kadus tihti karjääri ümbruskonna kaevudest vesi.

Tööstus ja teedeehitus vajas üha rohkem paasi ja seepärast jõudsid geoloogid juba 40-50 aasta eest peaaegu kõik suuremad paemaardlad detailselt läbi uurida ja saadud tulemuste kohta hulganisti aruandeid kirjutada. Ajapikku piitsamehed lahkusid meie maalt ja kõik paehooned ning muud rajatised jäid meile. Taastatud Eesti Vabariigis on paevarusid juurde uuritud ja praegune olukord on üsna hea.

Pae kultuurilis-hariduslik osa eesti rahva elus on samuti väga tähtis. Suur osa meie rahvast on elanud pae rüpes. Sellest kivist on tehtud elumaju, losse, teid, aedu, riste haudadele. Kiviaedadeks laotud paelahmakate ja väiksemate tükkide võrra said põllud puhtamaks ja põlluviljad võisid seal paremini kasvada. Põlde harides tulid päevavalgele üha uued ja uued kivid ja nii muudeti kiviaiad ja -hunnikud aina suuremaks ning neid sai üha rohkem. Kui põldudel leidus rändkive (nn raudkive), pandi neidki pae hulka.

Talurahvas valmistas paest ka hällisid ja naised kandsid paest ehteid. Seega, põhjapooses Eesti inimesed olid hällist kuni hauani ümbritsetud paega. On tuntud tõsiasi, et rahvaste mõtlemisele, käitumistavadele, lauludele avaldab suurt mõju neid ümbritsev keskkond. Nii on põhjapoolset eestlast vorminud paekivi ja kivine paepealne maa. Hallis, valkjashallis ning kollakashallis kivis peitub rahu ja kindlus. Seepärast on Eestis Vabadussõjas hukkunud sangaritele valmistatud mälestussambad enamasti paest.

Pae kasutamisest ja tähtsusest meie igapäeva elus annab ülevaate Porkuni Paemuuseum, mis samuti sel aastal tähistab oma 25-ndat juubelit.

Tänapäeval kasutatakse paasi (lubjakivi ja dolokivi) intensiivselt nii teede kui hoonete ehitamisel. Ka kavandatava raudtee Rail Baltic ehituseks on vaja suurt osa Harjumaal, Raplamaal ja Pärnumaal paiknevast paevarust. Kohati on pae kasutamine tekitanud ka keskkonnaprobleeme ja inimesed on seetõttu päris sageli pae kaevandamise ning kasutamise vastu olnud. Mõne paeerimi (so tehnoloogiline paas, mis sisaldab palju kaltsiumoksiidi või magneesiumoksiidi) kasutamine on viimasel ajal võrdlemisi hoogne ja seda toorainet kasutatakse tsemendi, lubja ja muude toodete valmistamiseks. Kahjuks seni eksporditakse osa sellest maavarast pooltootena.

25 aastaseks on juba saanud ka Eesti Paeliit, mittetulundusühing, mille põhieesmärk on pae kasutamise ja paekultuuri väärtustamine. Eesti Paeliit asutati, 23. aprillil 1992. a Kuressaare II paekonverentsil. Paeliidu põhikirjas on kirjutatud: paeliit seab oma peamiseks eesmärgiks kõik paekivi uurimisega, tootmisega ja kasutamisega seonduva. Liidu ülesanded on teadusuuringute rakendamine pae kaevandamisel ja kasutamisel ning pae alase teabe levitamine (paasi tutvustavate käsikirjade kirjastamise, koolituste, võistluste, seminaride, konverentside, näituste jms korraldamine).

Paeliidu liikmed on andnud konsultatsioone vanade paeehitiste renoveerimisel, uute paeehitiste kavandamisel ja ehitamisel (nt uus kunstimuuseum KUMU) ning paest loodusmälestiste kaitse alla võtmisel. Eesti Paeliit on protestinud ka kultuurilist väärtust omavate paehoonete lammutamise vastu.

Juubeli puhul peab Eesti Paeliit vajalikuks meedias anda igakülgset teavet pae kohta, samuti on koostamisel Eesti paeliidu koduleht aadressil paeliit.wordpress.com.

Paekivi Eesti rahvuskiviks – ajalugu ja dokumendid

Eesti Looduskaitse Selts ja Eesti Geoloogia Selts pöördusid 23. märtsil 1992. aastal Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe poole ettepanekuga kehtestada rahvussümbolina rahvuskivi – paekivi.

 

Eesti Geoloogia Seltsi ja Eesti Looduskaitse Seltsi esildis paekivi Eesti rahvuskiviks kuulutamise kohta, 23. märts 1992.

 

Paekivi – Eesti rahvuskivi

(põhjendustekst esildise juurde 23.03.1992.a.)

Eks tea me kõik Põhja-Eesti paekallast, Saaremaa panku ja Toompea maa sümboliks saanud nõlvu, kus vastu vaatab tugev ja püsiv paekivi. Paasi on murtud sajandeid. Lubjapõletamise omaseks saamine lubas müürida aastasadu vastu pidanud müüre. Meie vetevõimsuses joad paiskuvad alla paerünkailt, pannes ühtlasi sageli käima leivavilja jahvatanud veskeid. Lääne-Eesti nn. Salumäed on kunagise korallmere lupjakivinenud saared. Kalaõnne ohverdamised tegid esivanemad peajärsakuilt ja esimene eesti parlament – maavanemate „kärajad” tulid kokku Raikküla Pakamäe paepangal. See oli veel muistse vabaduse ajal.

Me mõistame: paas pole meie jaoks lihtsalt hall ehituskivi. Paas on meie olemise ja püsivuse sümbol.

Avaratele loopealsetele, kus mullakiht mõnikord nii õhuke, et võid kõndida otsekui paepõrandal, rajasid meie esivanemad kolm ja pool tuhat aastat tagasi esimesed põllud. Lood on maastiku poolest meie kõige haruldasem ökosüsteem. Nende ümber laoti kiviaiad. Me oleme Euroopa vanemaid paiksemaid rahvaid. Tänaseks on kiviaedu küll väheks jäänud, aga eestlane püsib oma paepealses kodus edasi.

Vana-aegkonna paealuspõhi avaneb Viru-, Harju-, Järva-, Rapla-, Lääne-, Hiiu- ja Saaremaal ning ulatub sügavamal ka Lõuna-Eestini. Ta pole kõikjal kaugeltki ühte nägu. Sellest annavad tunnistust talle omistatud ilmekad rahvapärased nimetused nagu rõngaspaas, sibulpaas, sõrmuspaas ja vesipaas. Vasalemma ja Kalana ümbruses on vanad meistrid teda ka marmoriks nimetanud. Paekivi on valget ja halli, kollast ja sinakat, punakat ja pruuni värvi. Meie esiisadest paemurdjad ja kivitahujad on teda aastasadade vältel õppinud nõndavõrd hästi tundma, et on andnud ristinime mõnikord murru igale kihile. Näiteks Lasnamäel on teada risti- ja tulikord, raudsüda, muldvalge, laksu punane, tige seitsmene, põhja punane ja arvukad teised nimed. Need märkisid kivikihi koha nii looduses kui kasutuses. Paas on igaveseks ristinud ka meie sünnimaa paljud paigad. Tast on saanud otse meeliskohanimi. Sedavõrd palju oli see kivi meie asustuse rajajate meeltes. Sageli just paest ristimisvaagna kohal anti nimi ka äsjasele ilmavalguse nägijale.

Paesed on meie esiisade kätega ehitatud paljud Eestimaa kirikud ja mõisad, nii nagu meie vanaisade enestegi kodutalude hooned. Paesse on raiutud kunstiteoseid, mis kuuluvad maailmakultuuri varamusse.

Paas on Eestimaa rahvuslik rikkus, mida me varasemail aegadel oleme müünud Peterburi, Soome, Rootsi ja kaugemalegi. Paekivikihtide vahel lamab meie tähtsaim maavara – kukersiitpõlevkivi.

Eesti paelasundid on kivististe rikkuse poolest unikaalsed kogu Euroopas. Ta on seepärast olnud teadusliku uurimise objektiks ligi kakssada aastat. Paljud fossiilid paes kannavad esmakirjeldamise ladina keeles Eestiga seotud nimesid ja kirjeldajaid on meie alma materist teadusesse läinud. Paekihtide uuringute jätkamine on üks meie rahvusvahelisi kohustusi, meiepoolne panus maailmateadusse.

Viimastel aastakümnetel me oleme minetanud paekivi koha kultuuris, majanduses ja rahva pärimustes. Me oleme teda raisanud mõttetult ja sihipäratult. Nüüd vajab see kivi mitte ainult kaitset, vaid ka taasväärtustamist. Tammsaare on öelnud: „sinililled ei valeta, aga päristõde on kivides”. Kui rukkilill on meie leivavilja ja suitsupääsuke maakodu sümbol, siis paekivi rahvuskivina kannab meie iidset püsivust Läänemere kargetel randadel.

Kaaskirja originaal:  lk 1 (jpg),  lk 2 (jpg)

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli otsus paekivist kui Eesti rahvuskivist, 4. mai 1992.

Esimene paepäev 1993

Esimene paepäev ehk Eesti Paeliidu I aastakoosolek 4. mail 1993. aastal.

 

Ehalill Halliste näitus „Pae peal”

IMG_5332

Vasakult: galerist Reet Varblane, kunstnik Ehalill Halliste, hürgogeoloog Rein Perens, geoloog Helle Perens. Foto: Martin Vällik

12. aprillil avati Vabaduse galeriis tekstiilikunstnik Ehalill Halliste näitus “Pae peal” koos paetunniga, kus kunstnikku insipeerinud paekivi tekkelugu ja omadusi tutvustasid geoloog Helle Perens (loengu slaidid) ja hüdrogeoloog Rein Perens.

Ehalill Halliste (1948) on üks neid tekstiilikunstnikke, kes on jäänud truuks gobelään- ja põimevaibale.
“Pae peal” väljapanek on tervikuna pühendatud paekivile, Ehalill Halliste loomingu praegust ajajärku võikski nimetada paeajaks. Ta on võtnud oma gobeläänide aluseks läbi aegade Põhja-Eesti meelis(ehitus)materjali (1992. aastal kinnitati paas Eesti rahvuskiviks) ning kandnud paekivistruktuuri gobeläänidesse. Näitust võib vaadata paekivi emotsionaalselt meeleoluka dokumentatsioonina “Tagamõisa paas”, “Lasnamäe ehituspaas”, “Kukruse roosa paas”, “Jõgeva punane paas”, “Kalana paas” jt) Vähemalt selle algusena, sest Eesti paekivi on üllatavalt mitmekesine, nii struktuurilt kui ka koloriidilt, praegune komplekt suudab hõlmata vaid murdosa sellest. Kui Ehalill Halliste varasematest teostest kõnelemisel kasutati tundlikkust meelelisust, emotsionaalsust väljendavaid epiteete, siis antud näituse puhul tuleks pigem esitada küsimus, mis saab paest – kivist, kui see kanda üle tekstiili? Millised kvaliteedid tulevad selle ülekandmise juures esile ja milliseid emotsioone see tekitab? Mida see teeb meie, vaatajate, ettekujutusega?

Vabaduse galerii näituse tööd on valminud peamiselt 2015. ja 2016. aastail, kõige uuem, “Lasnamäe ehituspaas” sai valmis vahetult enne näitust. Kuid väike gobelään “Paelade” on tehtud juba 2000. aastal, mis osutab kunstniku (alateadvuslikule) huvile pae vastu juba enne, kui ta avastas Helle Perensi paekivikäsitlused.
Vaibasari on pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale, 2018. aasta lõpuks on sarjas kakskümmend vaipa.

Ehalill Halliste lõpetas 1976. aastal Eesti Kunstiakadeemia (ERKI) tekstiili eriala cum laude. Näitustel hakkas esinema 1977. aastast peale. Eesti Kunstnike Liitu astus 1981. aastal, tekstiilikunstnike liitu 1993. aastal. Tal on olnud sadakond isiknäitust ja ta on võtnud osa paljudest rühmanäitustest Eestis ja välismaal. 2005. aastal pälvis ta kultuurkapitali aastapreemia, 2014. aastal tekstiilikunstnike aasta tekstiiliteo tunnustuse, 2015. aastal Valgetähe V klassi ordeni.
Halliste töid on tarbekunsti- ja disainimuuseumi, Tsaritsõno muuseumi, Norra kuningakoda, Malta ja Kreeka presidendiresidentside, Taani saatkonna, Hageri ja Rapla kirikute ja paljudes erakogudes Eestis ja
välismaal. http://www.ehalillhalliste.com.

Näitus “Pae peal” on lahti kuni 19. IV 2017.

Reet Varblane,
galerist, tel 55655014